Mase tekkis. Lihtsalt nii. Kuulasin Eminem - Beautifuli ja lihtsalt hakkasin mõtlema. Miks peab naerma? Miks peab just lahe olema? Kas ei võiks olla lihtsalt üks nuttev kogu kellest ei hoolita?
Ma tean, väga paljudel on minust täiesti pohhui, aga uskuge mind, minul teist ka. Üks inimene on mulle eriliselt kallis. Teised mind ei mõista. Aga just Sina. Millega ma Su ära teenisin? Ma usaldan Sind. Tead sa seda? Ei teagi!? Nojah, pane siis tähele. Ma räägin Sulle peaaegu kõigest. Kirjutan vähesemast. On vist ainult üks asi mida Sa minu juures ei tea. Ma nimelt VIHKAN oma elu. Mõni öö, ma soovin, et sa oleksid mul külas ja lihtsalt ütleksid: "Räägi, ma kuulan." Ja siis ma nutan, aga siiski, usaldades sind, räägin kõik ära.
Kahetsen elus paljutki, seetõttu öösel nutan, peaagu iga öö, aga nii vaikselt, et keegi ei kuule. Nad ju ei mõista mind. Mis ma tühja ikka töinan? Aga vot, mul on omad põhjused, need on minu omad pisikesed asjad, mida tead ka Sina, mõnda võibolla mitte, sest see on liiga valus, et seda praegu jagada. Vb kunagi räägin, aga ainult Sulle.
Ja selle päeval, kõigepealt, pead mulle lubama, et kellelegi ei räägi. Lihtsalt lubama.
