Papapaduhh, ja. Ma jõudsin koju. Elusalt.
Ei oli lic niiiii sitt tuju. Täna olin väga otsekohene. Sain mõnusa uudise teada. Minu klassiõde ja ühtlasi ka bff ja Kevin-(mu endine klassivend b klassist)- käivad! Aga neil on mingi imelik käimine kah. Kallistamise asemel löövad. Sest kes lööb see armastab eks. Ohjah.
Täna terve päev on mu võtmesõnaks olnud niinii. Ma ei teagi miks. Eile algas. Varem oli joujou, nüüd siis niinii. Igaahes. Hommikul sai nalja. Rääkisin Kristile ta sünnipäevast. Ohjah, jälle. Igatahes, siis laulsime. Teletupsude ja muumide laulu. Bussist maha minnes ühines meiega Jürgen. Üle parkla kõva häälega laulsime Tweenie põngerjaid vms. Ise naersime. Mõni mööduv õpilane vaatas küll imelikult, aga see meid ei kõigutanud. Kõrsik avastas alles täna, et kirjutan pean blogi. Awesome. Aganjah, varem pole jututeemaks tulnud. Muidu on ikka järjejutud. Niinii, mis siis veel? Aa, keka õps on haige. Mitte nagu kõha vms, vaid et ta nagu eelistab b klassi. Mängisime mingi kossupalliga söödumängu, ja siis kui mind nurka aeti ja palliga puudutati, siis said nad punkti, aga kui mina palliga Ulrikat puudutasin ja temast eemale jooksma hakkasin otsustas ta vinguda, et ma surusin ta alalt välja. MA VAEVU PUUDUTASINGI TEDA! Ja siis õpetaja ütles et jah, seda teha ei tohi, teie punkte ei saa. Ja aeg sai läbi. Siis tegi tirts veel õpsi ees veits vingus nägu, aga kui riietusruumi jõudsime, siis küll huilgas ja irnus, et meie kaotasime ja nemad võitsid. Õh, üle viskab. Mul kama kaks. Noh, ja siiamaani polegi nagu rohkem midagi juhtunud. Eks homme saab teada, kui juhtus eksjuonju.
Tsaupläu.
